Kui üks vanematest on emotsionaalselt kurnatud – mis toimub kogu perega?

Mõnikord ei alga emotsionaalne kurnatus pisarate, konfliktide ega nähtava kriisiga. See algab vaikusest.

Inimene muutub tasapisi vaiksemaks, naeratab harvem, tõmbub endasse. Tegevused, mis varem pakkusid rõõmu, tunduvad üha enam kohustustena. Isegi tavapärased igapäevatoimetused nõuavad järjest suuremat pingutust.

Väliselt võib kõik näida endine: töö, lapsed, kodused kohustused ja harjumuspärane elurütm. Inimene jätkab tegutsemist, täidab oma rolle ning püüab kõigega toime tulla. Samal ajal võib ta sisemiselt kogeda süvenevat väsimust, tühjust ja tunnet, et jõudu ei jätku enam millekski.

Sageli märkab neid muutusi esimesena hoopis partner.

Kui tavapärasest väsimusest saab midagi enamat

Oleme harjunud pidama väsimust täiskasvanuelu loomulikuks osaks. Eriti siis, kui peres kasvavad lapsed.

Töö, vanemlik vastutus, majapidamine ja paarisuhe nõuavad pidevat tähelepanu ning emotsionaalset kohalolu. Seetõttu kipume esimesi ohumärke sageli põhjendama kiire elutempo või ajutise ülekoormusega.

„Praegu on lihtsalt keeruline periood.“

„Kui tööl rahulikumaks läheb, saan puhata.“

„Kõik lapsevanemad on ju väsinud.“

Ent mõnikord peitub näiliselt tavapärase väsimuse taga sügavam emotsionaalne kurnatus. Inimene võib kogeda pidevat jõuetust, ärrituvust, keskendumisraskusi, unehäireid ning huvi vähenemist varem meeldivate tegevuste vastu.

Üha sagedamini võivad tekkida mõtted: „Ma ei jaksa enam“, „Ma ei saa millegagi hakkama“ või „Ma olen halb ema või isa“.

Sellised mõtted ei tähenda automaatselt depressiooni, kuid annavad märku, et inimese toimetulekuressursid võivad olla oluliselt vähenenud.

Oluline on eristada emotsionaalset kurnatust, tööalast läbipõlemist ja depressiooni. Nende seisundite avaldumisvormid võivad osaliselt kattuda, kuid põhjused ja vajalikud sekkumised ei pruugi olla samad.

Mis juhtub paarisuhtes, kui üks partneritest on kurnatud?

Süsteemse pereteraapia vaatenurgast ei saa inimese emotsionaalset seisundit vaadelda täielikult lahus tema lähisuhetest.

Perekond on vastastikku seotud süsteem, kus ühe pereliikme enesetunde ja käitumise muutused võivad mõjutada ka teiste reaktsioone ning omavahelisi suhtemustreid.

Kui üks partneritest on pikemat aega emotsionaalselt kurnatud, võib tal jääda vähem energiat suhtlemiseks, läheduseks ja ühisteks tegevusteks. Teine partner märkab eemaldumist, kuid ei pruugi mõista selle tegelikke põhjuseid.

Vaikimist võidakse tõlgendada huvipuudusena, ärrituvust rahulolematusena ning läheduse vähenemist isikliku tõrjumisena.

„Miks sa minuga enam ei räägi?“

„Kas ma olen midagi valesti teinud?“

„Kas sa üldse tahad minuga koos olla?“

Kurnatud partner võib neid küsimusi kogeda täiendava survena ning tõmbuda veelgi enam endasse. Teine partner tunneb end omakorda tõrjutuna ja püüab kontakti taastamiseks rohkem küsida, selgitusi nõuda või lähedust otsida.

Nii võib kujuneda korduv suhtemuster, kus ühe partneri eemaldumine suurendab teise ärevust ning tema katsed kontakti taastada põhjustavad omakorda veelgi suuremat eemaldumist.

Mõlemad võivad tegelikult igatseda üht ja sama – lähedust, mõistmist ja turvatunnet. Ometi hakkavad nende harjumuspärased reageerimisviisid tahtmatult vastastikust pinget suurendama.

Pereteraapias on oluline märgata just selliseid korduvaid suhtemustreid. Küsimus ei ole niivõrd selles, kumb partner käitub valesti, vaid selles, kuidas mõlema reaktsioonid teineteist mõjutavad ja probleemi alal hoiavad.

Lapsed tajuvad ka seda, millest täiskasvanud ei räägi

Lapsed märkavad vanemate emotsionaalse seisundi muutusi sageli rohkem, kui täiskasvanud arvata oskavad.

Nad tajuvad hääletooni, näoilmeid, pingelist õhkkonda ja muutusi igapäevases suhtlemises. Laps ei pruugi mõista, miks ema on viimasel ajal vaiksem või isa tavapärasest ärritunum, kuid ta võib tajuda, et midagi on teisiti.

Mõned lapsed muutuvad sellistes olukordades ärevamaks, vajavad rohkem lähedust või väljendavad oma pinget käitumise kaudu. Teised võivad hakata oma vajadusi tagasi hoidma, püüdes olla võimalikult tublid ja vanemaid mitte koormata.

Mõnikord võtab laps enda kanda ka vastutuse vanema emotsionaalse heaolu eest. Ta püüab kurba vanemat lohutada, tema tuju parandada või vanematevahelisi konflikte ennetada.

Kui selline vastutus muutub püsivaks ning ületab lapse eakohaseid võimalusi, võib rääkida parentifikatsioonist – olukorrast, kus laps hakkab täitma ülesandeid, mis peaksid kuuluma täiskasvanutele.

Lapse loomulik hoolivus ja soov vanemat lohutada ei tähenda iseenesest parentifikatsiooni. Oluline on see, kas laps saab jätkuvalt olla laps, väljendada oma vajadusi ning toetuda täiskasvanutele.

Laps võib vanemale kaasa tunda, kuid ta ei peaks vastutama vanema emotsionaalse seisundi eest.

Seetõttu ei pea vanemad kõiki raskusi laste eest varjama. Eakohane ja rahulik selgitus võib aidata lapsel toimuvat mõista ning vähendada võimalikku süütunnet.

Näiteks: „Emal on praegu keeruline aeg ja ta on väga väsinud. See ei ole sinu süü. Täiskasvanud tegelevad sellega ja otsivad vajadusel abi.“

Mõnikord vajab inimene nõuannete asemel mõistmist

Kui lähedasel inimesel on raske, tekib loomulik soov olukord kiiresti lahendada.

„Sa peaksid rohkem puhkama.“

„Ära võta kõike nii südamesse.“

„Õpi lihtsalt ei ütlema.“

Kuigi sellised soovitused võivad olla heatahtlikud, võivad need emotsionaalselt kurnatud inimesele kõlada järjekordse nõudmisena. Ta võib tunda, et isegi oma enesetunde parandamisega ei saa ta piisavalt hästi hakkama.

Sageli on esimeseks oluliseks sammuks hoopis see, et inimene tunneb end märgatuna ja mõistetuna.

„Ma näen, et sul on praegu väga raske. Sa ei pea kõigega üksi toime tulema.“

Toetus ei tähenda ainult kuulamist. See võib väljenduda ka igapäevaste kohustuste ümberjagamises, taastumiseks vajaliku aja võimaldamises ning valmisolekus rääkida keerulistest teemadest ilma süüdistusteta.

Samas ei pea partner muutuma teise inimese terapeudiks ega võtma täielikku vastutust tema taastumise eest.

Paarisuhtes on oluline, et mõlema inimese vajadused, tunded ja piirid jääksid nähtavaks.

Millal võiks abi otsida?

Kui emotsionaalne kurnatus püsib, süveneb või hakkab oluliselt mõjutama igapäevast toimetulekut ja lähisuhteid, tasub pöörduda spetsialisti poole.

Eriti oluline on abi otsida siis, kui lisanduvad pikaajaline meeleolulangus, huvi ja rõõmutunde kadumine, väljendunud ärevus, unehäired või lootusetuse tunne. Enesevigastamise või suitsiidimõtete korral on vajalik kiire professionaalne hindamine, vahetu ohu korral tuleb helistada 112.

Esmaseks kontaktiks võib olla perearst või vaimse tervise õde, vajadusel kaasatakse psühholoog või psühhiaater.

Kui raskused mõjutavad juba partneritevahelist suhtlemist, emotsionaalset lähedust või kogu pere toimimist, võib abi olla ka pereteraapiast.

Pereteraapia eesmärk ei ole otsida süüdlast, vaid mõista, kuidas pereliikmete omavahelised suhtemustrid, ootused ja reaktsioonid üksteist mõjutavad ning millised muutused võiksid toetada kogu pere heaolu.

Pere ei vaja täiuslikke vanemaid

Tänapäeva vanemlusega kaasneb palju ootusi. Vanem peaks olema kannatlik, emotsionaalselt kättesaadav, tööalaselt edukas, paarisuhtes tähelepanelik ning samal ajal suutma hoolitseda ka iseenda eest.

Kuid inimese emotsionaalsed ressursid ei ole lõputud.

Vanemlik kurnatus ei tähenda armastuse puudumist lapse vastu. Väsimus ei tee kellestki halba ema või isa ning abi vajamine ei tähenda läbikukkumist.

Lapsed õpivad vanematelt mitte ainult seda, kuidas teiste eest hoolitseda, vaid ka seda, kuidas märgata oma vajadusi, tulla toime keeruliste tunnetega ja vajadusel tuge otsida.

Lapsed ei vaja vanemaid, kes kunagi ei väsi. Nad vajavad täiskasvanuid, kes oskavad oma raskusi märgata, taastada pärast keerulisi hetki emotsionaalset kontakti ning vajadusel abi küsida.

Mõnikord ei vaja inimene kohe lahendust. Ta vajab esmalt kogemust, et tema raskusi märgatakse ja ta ei pea nendega üksi jääma.

Sama kehtib peresuhetes. Kui üks pereliige on emotsionaalselt kurnatud, võib see mõjutada kogu pere igapäevast toimimist ja omavahelisi suhteid.

Seetõttu võiksime oma lähedastelt sagedamini küsida mitte „Miks sa jälle hakkama ei saa?“, vaid hoopis:

„Kuidas sul päriselt läheb? Kas ma saan midagi teha, et sul oleks kergem?“

Sest mõnikord algab muutus just hetkest, mil inimene tunneb, et teda on päriselt märgatud, kuulatud ja mõistetud.