Kui teiste heaolu muutub minu vastutuseks

Vaimse tervise kuu puhul mõtiskleme selle üle, kuidas meie suhted mõjutavad emotsionaalset heaolu ning miks on oluline õppida eristama hoolimist vastutusest.

Kas oled kunagi tundnud, et sinu rahu sõltub sellest, kas inimesed sinu ümber on rahul? Et partneri halb tuju, vanema mure või lapse pettumus tekitab sinus vajaduse olukord kiiresti korda teha?

Lähedaste inimeste heaolust hoolimine on loomulik osa suhetest. Soovime, et meie jaoks olulistel inimestel läheks hästi, ning püüame neid keerulistel hetkedel toetada. Kuid mõnikord võib siirast hoolimisest kujuneda märkamatult vastutus teiste inimeste tunnete, valikute ja emotsionaalse seisundi eest.

Inimene võib hakata pidevalt jälgima teiste meeleolu, ennetama võimalikke konflikte ning kohandama oma käitumist, et vältida kellegi pettumust, ärritust või kurbust. Ta võib olla harjunud seadma teiste vajadused enda omadest ettepoole, märkamata, kui palju see temalt endalt nõuab.

Sageli ei ole sellise käitumise taga teadlik soov kõike kontrollida, vaid vajadus säilitada lähedust, turvatunnet ja rahu suhetes.

Nii võib inimene, kes püüab kõigi eest hoolitseda, ühel hetkel avastada, et tal on üha raskem märgata omaenda vajadusi. Ta võib tunda väsimust, ärevust või rahulolematust, kuid samal ajal kogeda süütunnet juba mõttest, et võiks midagi enda jaoks teisiti teha.

Kuidas kujuneb liigne vastutustunne?

Meie viis suhetes toime tulla ei kujune tühjalt kohalt. Sageli võivad selle juured ulatuda varasematesse perekondlikesse kogemustesse.

Näiteks võib inimene olla kasvanud keskkonnas, kus ühe pereliikme emotsionaalne seisund mõjutas tugevalt kogu pere õhkkonda. Laps võis õppida märkama väiksemaidki muutusi vanema hääletoonis, näoilmes või käitumises.

Kui kodus oli palju ärevust, konflikte või ettearvamatust, võis teiste meeleolu jälgimine kujuneda viisiks, kuidas säilitada turvatunnet.

Mõnes peres võis laps võtta enda peale ka rahustaja, lepitaja või vastutaja rolli. Ta õppis, et teiste heaolu eest hoolitsemine aitab vältida konflikte või säilitada emotsionaalset lähedust.

Täiskasvanueas võib sama muster jätkuda ka siis, kui varasemad tingimused on muutunud.

Inimene võib tunda, et peab olema alati mõistev, rahulik, abivalmis ja kättesaadav. Teiste rahulolematus võib temas esile kutsuda süütunde isegi olukorras, kus ta ei ole midagi valesti teinud.

See ei tähenda, et iga liigne vastutustunne pärineks lapsepõlvest. Meie käitumist mõjutavad ka praegused suhted, elusündmused, stress ja individuaalsed kogemused.

Kui teise inimese ärevus muutub minu ärevuseks

Perekonnas ei toimu emotsionaalsed protsessid üksteisest sõltumatult.

Kui üks pereliige kogeb tugevat ärevust, võivad teised sellele reageerida erinevalt. Mõni püüab olukorda kontrollida, teine rahustada, kolmas eemaldub ning neljas võtab enda peale probleemide lahendamise.

Nii võib kujuneda suhtemuster, kus ühe inimese emotsionaalne tasakaal sõltub üha enam teise inimese käitumisest.

Kujutame ette olukorda, kus partner tuleb töölt koju vaikse ja ärritununa.

Teine partner märkab muutust ning hakkab mõtlema, kas ta on midagi valesti teinud. Ta küsib korduvalt, mis juhtus, püüab partneri tuju parandada või loobub oma plaanidest, et vältida võimalikku konflikti.

Mida rohkem ta püüab olukorda kontrollida, seda suuremat pinget võib teine partner tunda. Viimane tõmbub veelgi enam endasse.

Mõlemad võivad kogeda, et neid ei mõisteta.

Sellisel juhul ei pruugi raskus seisneda kummagi inimese kavatsustes, vaid nendevahelises korduvas suhtemustris, kus ühe reaktsioon mõjutab teise käitumist ja vastupidi.

Süsteemne vaatenurk aitab mõista, kuidas sellised suhtlemismustrid kujunevad ja püsivad. Samas ei tähenda see, et mõlemad inimesed vastutaksid võrdselt teineteise käitumise eest. Eriti oluline on seda eristada olukordades, kus suhtes esineb hirmutamist, vägivalda või kontrollivat käitumist. Sellisel juhul on esmatähtis inimese turvalisus ja vastutus kahjustava käitumise eest jääb selle toimepanijale.

Mina eristumine – võime jääda iseendaks

Süsteemse pereteraapia üks olulisi mõisteid on mina eristumine, mida käsitles oma perekonnasüsteemide teoorias psühhiaater Murray Bowen.

Mina eristumine kirjeldab inimese võimet säilitada oma mõtlemine, väärtused ja isiklik seisukoht ka emotsionaalselt pingelistes suhetes.

See ei tähenda ükskõiksust, emotsionaalset eemaldumist ega vajadust olla teistest sõltumatu.

Oluline osa mina eristumisest on võime märgata oma emotsionaalseid reaktsioone ning eristada neid teadlikest mõtetest ja otsustest.

Näiteks võib inimene tunda ärevust, kui tema partner on rahulolematu, kuid samal ajal mõista, et partneri emotsioon ei tähenda automaatselt tema enda süüd või vastutust.

Ta võib märgata soovi olukorda kiiresti parandada, kuid valida teadlikult, kas ja kuidas reageerida.

Mina eristumine tähendab ka võimet jääda teise inimesega emotsionaalsesse kontakti olukorras, kus arvamused, vajadused või tunded on erinevad.

Näiteks võib inimene öelda:

„Ma näen, et sul on raske, ja ma tahan sind toetada. Samal ajal mõistan, et ma ei saa sinu eest kõiki probleeme lahendada.“

Selline suhtumine võimaldab säilitada nii empaatia kui ka isiklikud piirid.

Oluline ei ole muutuda vähem hoolivaks, vaid õppida olema suhtes viisil, kus teise inimese emotsioonid ei määra täielikult meie enda enesetunnet ja käitumist.

Kui hoolimisest saab emotsionaalne koormus

Pidev teiste vajadustele keskendumine võib tähendada, et inimese enda vajadused jäävad tagaplaanile.

Ta võib märgata, et tal on raske puhata, kui keegi lähedastest on rahulolematu. Ta võib tunda süüd, kui ütleb „ei“, või kogeda ärevust olukordades, kus ta ei saa teise inimese käitumist mõjutada.

Mõnikord võib inimene olla nii harjunud teiste eest vastutama, et tal on keeruline vastata isegi lihtsale küsimusele: „Mida mina praegu vajan?“

Aja jooksul võivad sellega kaasneda väsimus, ärrituvus, unehäired, ärevuse suurenemine ja emotsionaalne kurnatus.

Oluline on siiski mõista, et need sümptomid võivad olla seotud paljude erinevate teguritega. Neid ei saa selgitada üksnes peresuhete kaudu.

Kui emotsionaalne pinge hakkab mõjutama und, igapäevast toimetulekut või suhteid, võib olla kasulik pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole.

Kuidas hakata mustrit muutma?

Esimene samm ei ole tingimata oma käitumise muutmine, vaid selle märkamine.

Sageli reageerime lähedaste emotsioonidele automaatselt, ilma et jõuaksime mõelda, miks me just nii käitume.

Teadlikkuse suurendamiseks võib endalt küsida:

• Mis minus toimub, kui lähedane inimene on ärritunud või kurb?

• Kas ma tunnen vajadust tema enesetunnet kohe parandada?

• Mida ma kardan, kui ma seda ei tee?

• Kas ma suudan olla teise inimese raskuse kõrval, ilma et võtaksin vastutuse selle lahendamise eest?

• Millised on minu enda vajadused selles olukorras?

• Kas minu käitumine lähtub teadlikust valikust või soovist vähendada enda ärevust?

Need küsimused aitavad paremini mõista, millal hoolimine muutub kohustuseks ja millal hakkame teiste emotsioonide kaudu reguleerima omaenda enesetunnet.

Muutus ei pea algama suurtest otsustest. Mõnikord piisab esialgu sellest, et inimene märkab oma tavapärast reaktsiooni ning lubab endale enne tegutsemist väikese pausi.

Lähedus ei pea tähendama enesest loobumist

Toetavas suhtes ei pea inimesed olema kogu aeg samas emotsionaalses seisundis.

Üks partner võib olla kurb, samal ajal kui teine tunneb rõõmu. Täiskasvanud laps võib teha otsuse, millega vanem ei nõustu. Lähedane inimene võib kogeda pettumust, ilma et keegi peaks seda kohe kõrvaldama.

Teise inimese emotsioonidele ruumi jätmine ei tähenda hoolimatust.

See tähendab mõistmist, et igal inimesel on õigus oma tunnetele ning võimalus õppida nendega toime tulema.

Samal ajal võime jääda hoolivaks, toetavaks ja emotsionaalselt kättesaadavaks.

Mina eristumine ei tähenda suhetest eemaldumist, vaid oskust säilitada lähedus ilma iseennast kaotamata.

Teise inimese kõrval olemine ei tähenda tema tunnete eest vastutamist. Võime olla hoolivad, toetavad ja lähedased ka siis, kui me ei suuda teise inimese raskusi lahendada. Mõnikord tähendabki emotsionaalne küpsus oskust jääda suhtesse, kaotamata seejuures iseennast.

Artikkel tugineb süsteemse pereteraapia käsitlustele, sealhulgas Murray Boweni perekonnasüsteemide teooriale ja mina eristumise mõistele.