Kuidas olla lähedane, kaotamata iseennast?

Lähedus on üks inimese olulisemaid emotsionaalseid vajadusi. Soovime olla armastatud, mõistetud ja aktsepteeritud. Kuid miks tunneme mõnikord just kõige lähedasemates suhetes, et kaotame kontakti iseendaga?

Paarisuhtes otsime emotsionaalset turvatunnet, kuuluvust ja vastastikust toetust. Samal ajal vajame võimalust säilitada oma mõtted, väärtused, huvid ja isiklik ruum.

Need kaks vajadust – lähedus ja iseseisvus – võivad mõnikord tunduda omavahel vastuolus.

Üks partner võib vajada rohkem koosolemist ja kinnitust, teine aga rohkem omaette olemist. Üks soovib keerulistest teemadest kohe rääkida, teine vajab enne vestlust aega oma mõtete korrastamiseks.

Erinevused iseenesest ei tähenda, et suhtes oleks midagi valesti.

Raskused võivad tekkida siis, kui partneri teistsuguseid vajadusi või reaktsioone hakatakse tajuma ohuna suhte turvalisusele.

Sellisel juhul võib inimene hakata oma käitumist üha enam kohandama, et säilitada lähedust ja vältida võimalikke konflikte.

Aja jooksul võib aga tekkida küsimus: kas ma saan selles suhtes olla mina ise?

Kui suhte säilitamine muutub olulisemaks kui iseendaks jäämine

Mõnikord hakkab inimene oma vajadusi ja arvamusi tagasi hoidma, et vältida konflikte või partneri rahulolematust.

Ta võib loobuda enda jaoks olulistest tegevustest, kohandada oma seisukohti või võtta vastutuse partneri emotsionaalse heaolu eest.

Esialgu võib see tunduda hoolimise ja kompromissina.

Paarisuhtes ongi oluline üksteisega arvestada ning vajadusel kokkuleppeid teha.

Kuid kompromiss ja pidev enesest loobumine ei ole sama.

Kompromissi puhul on mõlema partneri vajadused olulised ning otsuseid püütakse teha vastastikku arvestades.

Pideva kohanemise korral võib aga üks inimene hakata oma vajadusi üha vähem väljendama, sest kardab, et eriarvamused võivad põhjustada konflikti, pettumust või emotsionaalset eemaldumist.

Aja jooksul võib ta kogeda rahulolematust, väsimust või tunnet, et suhtes ei ole enam piisavalt ruumi iseendale.

Teine partner ei pruugi seda muutust isegi märgata. Ta võib olla harjunud, et kaaslane nõustub, kohaneb või võtab enda peale suhte emotsionaalse tasakaalu hoidmise.

Nii võib kujuneda suhtemuster, milles mõlemad osalevad, kuid mille mõju kogetakse erinevalt.

Emotsionaalne sulandumine paarisuhtes

Süsteemse pereteraapia käsitluses kasutatakse mõistet emotsionaalne sulandumine, et kirjeldada olukorda, kus inimese enesetunne, otsused ja reaktsioonid sõltuvad tugevalt lähedase inimese emotsionaalsest seisundist.

Sellisel juhul võib olla keeruline eristada enda tundeid ja vajadusi partneri omadest.

Näiteks võib partneri rahulolematus tekitada tunde, et kogu suhe on ohus.

Eriarvamus võib tunduda armastuse puudumisena.

Partneri soov veeta aega omaette võib tekitada hirmu eemaldumise või hülgamise ees.

Samuti võib inimene tunda süüd, kui soovib teha midagi iseseisvalt, isegi kui see ei kahjusta suhet.

Emotsionaalne sulandumine ei tähenda tingimata seda, et partnerid veedavad liiga palju aega koos või on teineteisest sõltuvad igapäevastes küsimustes.

Pigem puudutab see viisi, kuidas inimesed reageerivad suhetes tekkivale emotsionaalsele pingele.

Kui partneri rahulolematus mõjutab tugevalt meie enesetunnet, võib tekkida vajadus tema emotsioone kiiresti muuta, olukorda kontrollida või enda vajadustest loobuda.

Nii võib teise inimese emotsionaalne seisund hakata üha enam määrama meie enda käitumist.

Kui üks otsib lähedust ja teine eemaldub

Kujutame ette paari, kus üks partner soovib pärast konflikti kohe rääkida ja olukorra lahendada.

Tema jaoks tähendab vestlus võimalust taastada lähedus ja turvatunne.

Teine partner vajab aga aega, et rahuneda ja oma mõtteid korrastada.

Kui esimene partner märkab teise vaikimist, võib temas suureneda ärevus.

Ta hakkab rohkem küsima, selgitama või otsima kinnitust, et nende vahel on kõik korras.

Teine partner võib kogeda seda survestamisena ning tõmbuda veelgi enam endasse.

Mida rohkem üks kontakti otsib, seda enam teine eemaldub.

Mida enam teine eemaldub, seda tugevamaks võib muutuda esimese ärevus.

Nii kujuneb korduv suhtlemismuster, milles mõlemad püüavad omal viisil pinget vähendada, kuid nende reaktsioonid võivad tahtmatult kaasa aidata selle püsimisele.

Sageli hakkavad partnerid sellises olukorras keskenduma küsimusele, kumb käitub valesti.

Süsteemne vaatenurk aitab aga uurida, kuidas mõlema reaktsioonid teineteist mõjutavad ning mis aitab suhtemustril püsida.

Oluline on mõista, et selline käsitlus ei tähenda automaatselt võrdset vastutust kõige eest, mis suhtes toimub. Kui suhtes esineb vägivalda, hirmutamist või sundivat kontrolli, tuleb esikohale seada turvalisus ning vastutus kahjustava käitumise eest jääb selle toimepanijale.

Kas lähedus eeldab alati ühel meelel olemist?

Lähedus ei tähenda täielikku sarnasust.

Kaks inimest võivad armastada teineteist, kuid mõelda erinevalt, vajada erineval määral omaette olemist ning reageerida stressile erineval viisil.

Üks võib väärtustada spontaansust, teine etteaimatavust.

Üks võib soovida oma tunnetest kohe rääkida, teine vajada rohkem aega.

Erinevused ei pea tingimata põhjustama konflikte.

Oluline on see, kuidas partnerid nende erinevustega toime tulevad.

Kui eriarvamusi kogetakse ohuna, võib tekkida vajadus partnerit veenda, kontrollida, talle järele anda või temast eemalduda.

Kui erinevusi suudetakse taluda, võib suhe muutuda paindlikumaks.

See tähendab võimalust mõista, et partneri teistsugune arvamus ei pruugi tähendada meie arvamuse väärtusetust ning tema vajadus omaette olemise järele ei tähenda automaatselt läheduse puudumist.

Mina eristumine – kuidas jääda iseendaks ka paarisuhtes?

Süsteemse pereteraapia üks keskseid mõisteid on mina eristumine, mida käsitles oma perekonnasüsteemide teoorias psühhiaater Murray Bowen.

Mina eristumine kirjeldab inimese võimet säilitada oma mõtlemine, väärtused ja isiklik seisukoht ka emotsionaalselt pingelistes suhetes.

See tähendab oskust eristada oma emotsionaalseid reaktsioone teadlikest mõtetest ja otsustest.

Näiteks võib inimene tunda ärevust, kui partner temaga ei nõustu, kuid samal ajal mõista, et eriarvamus ei tähenda tingimata suhte halvenemist.

Ta võib märgata soovi partnerit veenda või konflikti kiiresti lõpetada, kuid valida teadlikult, kuidas reageerida.

Mina eristumine ei tähenda tunnete allasurumist ega emotsionaalset eemaldumist.

Vastupidi – oluline on võime jääda partneriga emotsionaalsesse kontakti ka siis, kui kogeme erinevaid tundeid või oleme eriarvamusel.

Näiteks võib inimene öelda:

„Ma saan aru, et sina näed seda olukorda teisiti. Minu jaoks on see oluline ning ma soovin, et saaksime mõlemad oma seisukohti väljendada.“

Selline suhtlemine ei taga, et konflikt kaob.

Küll aga loob see võimaluse jääda suhtesse ilma automaatse ründamise, alistumise või eemaldumiseta.

Oluline ei ole saavutada olukorda, kus partneri arvamus või emotsioonid meid enam ei mõjuta.

Pigem on eesmärk õppida säilitama oma seisukohta ja emotsionaalset tasakaalu ka siis, kui suhtes tekib pinge.

Iseseisvus ei tähenda emotsionaalset eemaldumist

Mõnikord võib inimene pärast pikaajalist kohanemist jõuda järeldusele, et enda kaitsmiseks tuleb partnerist emotsionaalselt eemalduda.

Ta võib hakata vältima keerulisi vestlusi, hoidma oma tundeid enda teada või rõhutama, et ei vaja enam teise inimese arvamust.

Väliselt võib selline käitumine tunduda iseseisvusena.

Süsteemse pereteraapia vaatenurgast on aga oluline eristada mina eristumist emotsionaalsest distantseerumisest.

Emotsionaalne eemaldumine võib mõnikord olla viis vähendada suhetes tekkivat ärevust, ilma et selle aluseks olevad raskused oleksid tegelikult muutunud.

Mina eristumine tähendab seevastu võimet jääda iseendaks ka emotsionaalses kontaktis teise inimesega.

See võib tähendada oskust rääkida keerulistel teemadel, taluda eriarvamusi ja väljendada oma vajadusi ilma vajaduseta partnerit muuta või suhtest eemalduda.

Samas võib mõnes olukorras, eriti kahjustavates või ebaturvalistes suhetes, olla distantsi suurendamine vajalik enesekaitseks. Seetõttu tuleb alati arvestada konkreetse suhte ja inimese turvalisusega.

Kui üks partner hakkab muutuma

Paarisuhtes kujunevad aja jooksul välja harjumuspärased viisid üksteisega suhtlemiseks.

Kui üks partner on aastaid olnud see, kes alati nõustub, kohaneb või püüab konflikte vältida, võib teine hakata seda pidama loomulikuks.

Kui esimene partner hakkab oma vajadusi selgemalt väljendama või loobub pidevast kohanemisest, võib see esialgu tekitada teises ebakindlust.

Varasem tasakaal muutub.

Partner võib küsida: „Miks sa nüüd järsku nii käitud? Varem ei olnud see sulle probleem.“

Inimene, kes püüab oma käitumist muuta, võib omakorda kogeda süütunnet või hakata kahtlema, kas tal on õigus oma vajadusi väljendada.

Süsteemse pereteraapia vaatenurgast on oluline mõista, et ühe partneri muutumine mõjutab sageli ka teist.

See ei tähenda tingimata, et muutus on vale.

Kuid see ei tähenda ka seda, et suhe muutub automaatselt paremaks.

Uute suhtlemisviiside kujunemine võib vajada aega, vastastikust kuulamist ja mõnikord ka professionaalset tuge.

Kuidas märgata, kas suhtes on piisavalt ruumi iseendale?

Mõnikord ei ole lihtne eristada loomulikku kompromissi olukorrast, kus oleme hakanud oma vajadusi pidevalt tagaplaanile jätma.

Selle mõistmiseks võib endalt küsida:

• Kas ma saan oma arvamust väljendada ka siis, kui partner sellega ei nõustu?

• Kas ma tunnen vastutust partneri emotsionaalse seisundi eest?

• Kas ma loobun oma vajadustest, et vältida konflikti või partneri pettumust?

• Kas partneri rahulolematus tekitab minus tunde, et kogu suhe on ohus?

• Kas ma suudan olla partneriga lähedane ka siis, kui meie arvamused või vajadused erinevad?

• Kas minu otsused lähtuvad minu väärtustest või soovist vähendada suhtes tekkivat ärevust?

Need küsimused ei ole mõeldud suhte hindamiseks õigeks või valeks.

Pigem aitavad need märgata, kuidas me ise suhetes toimime ning millised suhtlemismustrid võivad meie emotsionaalset heaolu mõjutada.

Lähedus, milles on ruumi mõlemale

Toetavas paarisuhtes ei pea inimesed pidevalt oma vajadusi maha suruma ega teineteise emotsioone kontrollima.

Mõlemal võib olla oma arvamus.

Mõlemal võib olla vajadus läheduse ja isikliku ruumi järele.

Mõlemad võivad kogeda keerulisi tundeid, ilma et teine peaks need kohe kõrvaldama.

Lähedus ei tähenda seda, et partnerid peavad alati ühtemoodi mõtlema, tundma või reageerima.

Pigem tähendab see võimalust olla teineteise jaoks olemas, säilitades samal ajal oma individuaalsuse.

Küps lähedus ei tähenda kahe inimese sulandumist üheks. See tähendab võimalust olla koos, jäädes samal ajal iseendaks.

Mina eristumine ei vähenda armastust ega tähenda vajadust partnerist eemalduda. See võib aidata luua suhte, milles on rohkem teadlikkust, vastastikust austust ja emotsionaalset turvalisust.

Mõnikord algab muutus hetkest, mil õpime mõistma, et lähedus ei nõua alati nõustumist ning eriarvamus ei pea tähendama eemaldumist.

Võimalus olla suhtes iseendana ei vähenda lähedust – see võib muuta läheduse teadlikumaks ja turvalisemaks.