Täiskasvanud laps ja vanemate ootused: kelle elu ma elan?

„Ma tean, et olen täiskasvanu ja võin ise otsustada. Aga kui ema on minu peale pettunud, tunnen end ikka süüdi.“

Täiskasvanuks saamine ei tähenda alati, et tunneme end oma vanematega suheldes emotsionaalselt iseseisvana. Võime elada eraldi, kasvatada oma lapsi, teha olulisi otsuseid ja olla tööalaselt edukad, kuid kogeda vanemate hinnangute, ootuste või rahulolematuse suhtes endiselt tugevat ärevust ja süütunnet.

Mõnikord piisab ühest lausest – „Ma arvasin, et sa teed teisiti“ või „Eks sa ise tead“ –, et täiskasvanud inimene hakkaks oma otsuses kahtlema.

Ta võib mõistusega teada, et tal on õigus oma valikutele, kuid emotsionaalselt tunda, nagu oleks ta kedagi alt vedanud.

Miks võivad vanemate ootused meid nii tugevalt mõjutada ka täiskasvanueas? Ja kuidas õppida tegema iseseisvaid otsuseid, säilitades samal ajal lähedased suhted oma päritoluperega?

Kui vanema rahulolu muutub sisemiseks kohustuseks

Laps vajab kasvamiseks turvatunnet, emotsionaalset kontakti ja kogemust, et ta on oma vanemate jaoks oluline.

Lapse arenedes muutub järk-järgult ka tema vajadus iseseisvuse järele. Ta hakkab kujundama oma väärtusi, seisukohti ja arusaama sellest, millist elu soovib elada.

See protsess ei puuduta ainult last, vaid kogu perekonda.

Vanematel tuleb õppida kohanema sellega, et laps vajab üha rohkem otsustusõigust ja isiklikku ruumi. Samal ajal muutub nende endi roll lapse elus.

Mõnes peres kulgeb see muutus suhteliselt loomulikult. Teistes võib iseseisvumine tekitada ärevust, pingeid või konflikte.

Näiteks võib vanem kogeda täiskasvanud lapse eriarvamust tõrjumisena või tema iseseisvaid valikuid märgina, et teda enam ei vajata.

Täiskasvanud laps võib omakorda tunda, et oma vajaduste järgimine tähendab vanemale haiget tegemist.

Nii võib kujuneda olukord, kus inimene ei tee otsuseid ainult enda soovidest ja väärtustest lähtudes, vaid arvestab pidevalt sellega, kuidas vanem võiks reageerida.

Oluliseks ei muutu enam üksnes küsimus „Mida mina tahan?“, vaid ka „Kuidas ema või isa sellesse suhtub?“.

Kui lapsepõlves kujunenud rollid jätkuvad täiskasvanueas

Igas perekonnas kujunevad aja jooksul välja teatud suhtlemis- ja käitumismustrid.

Mõnes peres on üks inimene see, kes püüab konflikte leevendada. Teises võtab keegi enda peale vastutuse teiste heaolu eest. Kolmandas võidakse keerulisi teemasid vältida, et säilitada rahu.

Laps võib õppida juba varakult, milline käitumine aitab tal säilitada lähedust ja turvatunnet.

Näiteks võib ta märgata, et vanem muutub rahulikumaks, kui laps on sõnakuulelik, abivalmis või loobub oma soovidest.

Sellisel juhul võib teiste vajadustega kohanemine kujuneda harjumuspäraseks viisiks suhteid hoida.

Täiskasvanueas ei pruugi inimene enam teadvustada, miks tal on raske keelduda, oma arvamust väljendada või vanemate ootustele vastu astuda.

Ta võib lihtsalt tunda, et teisiti käitumine oleks vale.

Oluline on mõista, et sellised mustrid ei kujune alati teadliku kasvatuse tulemusena. Sageli on tegemist põlvkondade jooksul kujunenud viisidega, kuidas perekond on õppinud ärevuse, ebakindluse ja muutustega toime tulema.

Miks on nii raske öelda „ei“?

Keeldumine võib esmapilgul tunduda lihtsa suhtlemisoskuse küsimusena.

Tegelikult võib selle taga olla palju keerulisem emotsionaalne protsess.

Kui inimene on harjunud säilitama lähedust kohanemise ja teiste vajaduste esikohale seadmise kaudu, võib eriarvamuse väljendamine tekitada tugevat ärevust.

Ta võib karta, et vanem solvub, pettub, eemaldub või hakkab teda kritiseerima.

Mõnikord ei olegi vanema reaktsioon eriti tugev, kuid inimese enda sisemine pinge võib olla märkimisväärne.

Näiteks võib täiskasvanud tütar soovida veeta nädalavahetuse oma perega, kuid ema ootab, et ta tuleks külla.

Tütar teab, et vajab puhkust, kuid ema pettumuse kartuses nõustub siiski külla minema.

Väliselt konflikti ei teki.

Sisemiselt võib aga kasvada väsimus, rahulolematus või tunne, et enda vajadustele ei jää piisavalt ruumi.

Kui selline olukord kordub, võib inimene hakata tajuma vanematega suhtlemist kohustusena, kuigi tegelikult soovib ta nendega lähedane olla.

Lojaalsus päritoluperele – kas iseseisvus tähendab reetmist?

Perekondlik kuuluvustunne ja lojaalsus on olulised osad meie identiteedist.

Enamik inimesi soovib säilitada sidet oma päritoluperega ka täiskasvanueas.

Mõnikord võib aga kujuneda sisemine vastuolu: inimene soovib elada oma väärtuste järgi, kuid kardab, et tema valikud võivad tähendada eemaldumist perekonnast.

See võib puudutada partnerivalikut, laste kasvatamist, elukohta, tööalaseid otsuseid või isegi igapäevaseid harjumusi.

Näiteks võib täiskasvanud laps soovida kasvatada oma lapsi teisiti, kui teda ennast kasvatati.

Vanem võib kogeda seda kaudse kriitikana oma seniste kasvatusviiside suhtes.

Täiskasvanud laps võib omakorda tunda vajadust oma valikuid pidevalt põhjendada või õigustada.

Nii võib erimeelsus laste kasvatamise üle muutuda hoopis küsimuseks sellest, kas vanema kogemust ja väärtusi austatakse.

Süsteemne vaatenurk aitab märgata, et nähtava konflikti taga võivad olla erinevad emotsionaalsed vajadused: soov olla tunnustatud, säilitada lähedust, tunda end vajalikuna või saada õigust teha iseseisvaid valikuid.

Mina eristumine – kuidas jääda iseendaks ka vanematega suheldes?

Süsteemse pereteraapia üks keskseid mõisteid on mina eristumine, mida käsitles oma perekonnasüsteemide teoorias psühhiaater Murray Bowen.

Mina eristumine tähendab võimet säilitada oma mõtlemine, väärtused ja isiklik seisukoht ka olukorras, kus lähedaste inimeste emotsioonid või arvamused on meie omadest erinevad.

See ei tähenda vanematest eemaldumist ega nende arvamuse eiramist.

Pigem tähendab see oskust eristada oma emotsionaalseid reaktsioone teadlikest mõtetest ja otsustest.

Näiteks võib inimene tunda ärevust, kui ema tema otsusega ei nõustu, kuid samal ajal mõista, et eriarvamus ei tähenda tingimata suhte halvenemist.

Ta võib kuulata vanema muret, võtta seda tõsiselt ja jääda siiski oma otsuse juurde.

Näiteks:

„Ma saan aru, et sa oled minu otsuse pärast mures. Sinu arvamus on mulle oluline, kuid olen selle läbi mõelnud ja soovin teha oma valiku.“

Selline sõnastus ei nõua vanemalt nõustumist ega välista tema tundeid.

Samal ajal väljendab see täiskasvanud inimese enda positsiooni.

Mina eristumine ei tähenda, et vanemate arvamus meid enam ei puuduta. See tähendab võimet jääda iseendaks ka siis, kui kogeme nende rahulolematust või pettumust.

Kui piiride seadmine tekitab süütunnet

Isiklike piiride kehtestamisega võib kaasneda ebamugavus, eriti siis, kui perekonnas on olnud tavaks seostada lähedust pideva kättesaadavuse, nõustumise või kohanemisega.

Oluline on mõista, et süütunne ei tähenda alati, et oleme midagi valesti teinud.

Mõnikord võib see anda märku sellest, et käitume teisiti, kui oleme harjunud.

Näiteks võib täiskasvanud inimene otsustada, et ei vasta igale vanema telefonikõnele kohe, vaid helistab tagasi talle sobival ajal.

Vanem võib esialgu olla rahulolematu.

Täiskasvanud laps võib tunda süüd.

See ei tähenda automaatselt, et otsus oli vale või et nendevaheline suhe on ohus.

Samas ei tähenda isiklike piiride seadmine, et teiste inimeste vajadusi võiks alati eirata. Peresuhted sisaldavad vastastikust hoolimist, kokkuleppeid ja mõnikord ka tegelikke hoolduskohustusi.

Küsimus ei ole selles, kuidas lõpetada teistega arvestamine, vaid kuidas leida tasakaal enda vajaduste ja lähedastega arvestamise vahel.

Kui üks inimene muutub, peab ka peresüsteem kohanema

Perekondlikes suhetes kujunevad aja jooksul välja harjumuspärased viisid üksteisega suhtlemiseks.

Kui täiskasvanud laps on aastaid olnud see, kes alati nõustub, aitab või kohandab oma plaane teiste vajaduste järgi, võivad pereliikmed hakata seda pidama loomulikuks.

Kui ta hakkab oma vajadusi selgemalt väljendama, võib see esialgu tekitada üllatust, pettumust või vastuseisu.

Vanem võib küsida: „Mis sinuga juhtunud on? Sa ei olnud varem selline.“

Täiskasvanud laps võib hakata kahtlema, kas ta käitub õigesti.

Süsteemse pereteraapia vaatenurgast on oluline mõista, et ühe pereliikme käitumise muutumine võib mõjutada kogu perekonna senist suhtlemismustrit.

Varasem tasakaal muutub ning pereliikmed vajavad aega uue olukorraga kohanemiseks.

See ei tähenda, et muutus oleks vale.

Samuti ei tähenda see, et kõik suhted muutuvad tingimata paremaks. Mõnikord võivad erimeelsused esialgu suureneda ning uute suhtlemisviiside kujunemine vajada aega ja teadlikku pingutust.

Kuidas hakata oma vajadusi paremini märkama?

Muutus ei pea algama suurtest otsustest või järskudest piiride kehtestamisest.

Esimene samm võib olla oma tavapäraste emotsionaalsete reaktsioonide märkamine.

Võib endalt küsida:

• Mida ma tunnen, kui vanem minu otsusega ei nõustu?

• Kas ma kardan rohkem vanema pettumust või enda süütunnet?

• Kas ma teen selle otsuse enda väärtustest lähtudes või soovist vältida konflikti?

• Milliseid rolle olen oma päritoluperes harjunud täitma?

• Kas ma suudan kuulata vanema arvamust, ilma et peaksin automaatselt oma seisukohta muutma?

• Kuidas saaksin väljendada oma vajadusi nii, et säiliks lugupidamine nii enda kui ka teise inimese vastu?

Need küsimused aitavad paremini mõista, kuidas varasemad suhtemustrid mõjutavad meie praeguseid valikuid.

Oluline ei ole saavutada olukorda, kus vanemate arvamus meid enam üldse ei puuduta.

Pigem on eesmärk õppida eristama oma tundeid, mõtteid ja otsuseid teiste inimeste ootustest.

Lähedus ja iseseisvus võivad eksisteerida koos

Täiskasvanud lapse ja vanema suhe võib muutuda küpsemaks, kui mõlemal on võimalik olla eriarvamusel, ilma et see seaks suhte olemasolu kahtluse alla.

Vanem võib muretseda.

Täiskasvanud laps võib teha teistsuguse otsuse.

Mõlemad võivad kogeda ebamugavust.

See ei tähenda tingimata, et nendevaheline side on nõrgenenud.

Mõnikord võib just erinevuste aktsepteerimine luua võimaluse avatumaks ja võrdsemaks suhteks.

Täiskasvanud laps ei pea loobuma oma vajadustest, et olla hea poeg või tütar. Samuti ei pea ta loobuma lähedusest vanematega, et olla iseseisev.

Iseseisvus ei tähenda vanematest loobumist. See tähendab võimalust olla nendega lähedane, loobumata iseendast.

Mõnikord algab muutus hetkest, mil õpime taluma lähedaste eriarvamust, ilma et peaksime tingimata muutma oma otsust või katkestama emotsionaalse kontakti.

Täiskasvanulik suhe vanematega ei tähenda alati üksmeelt. See tähendab võimalust olla erinevad, säilitades samal ajal vastastikuse austuse ja läheduse.